Inimesed mäletavad harva täpselt, mida nad sõid.
Veel harvem mäletavad nad konkreetset laulu, mida nad ruumis kuulsid.
Aga nad mäletavad väga sageli seda, kuidas nad end tundsid.
See tunne ei teki ühest meelest korraga.
Ta sünnib mitmest kihist üheaegselt.
Visuaalne täius ei loo veel kogemust
Paljud ruumid on tänapäeval visuaalselt peaaegu laitmatud.
Need on:
- esteetiliselt puhtad
- arhitektuurselt läbimõeldud
- hästi pildistatavad
Ja ometi võivad need tunduda külmad, jäljetud või kuidagi kutsumata.
Põhjus on lihtne:
disaini nähakse, aga kogemust tuntakse.
Tunne ei sünni ainult silmade kaudu.
Aju ei eralda meeli nii, nagu me neist räägime
Inimene ei koge ruumi eraldi kastides:
- visuaalne mulje
- heliline mulje
- ruumiline tunne
Aju sulatab need kokku üheks terviklikuks kogemuseks.
See tähendab, et üks element võib kogu ülejäänud töö ära rikkuda.
Kui näiteks:
- muusika on liiga pealetükkiv
- valgus liiga külm
- visuaalne müratase liiga kõrge
siis ei liitu need elemendid kenasti kokku.
Need hakkavad üksteist lõhkuma.
Heli kui liim
Kõigist meelelistest kihtidest on helil eriline roll.
Sa võid pilgu kõrvale pöörata.
Sa võid hetkeks silmad sulgeda.
Aga sa ei saa ruumi lihtsalt „mitte kuulda”.
Heli määrab kiiresti:
- kui suur ruum tundub
- kui pingeline või pehme energia seal on
- kui kiiresti või aeglaselt inimene end liigutab
Visuaalne kiht ütleb:
see koht näeb välja selline.
Heli ütleb:
nii sa tunned end siin.
Seepärast toimib heli sageli liimina teiste kihtide vahel.
Valguse ja heli tööjaotus
Valgus ja heli ei tee ruumis sama tööd.
Valgus määrab fookuse
Ta juhib:
- kuhu vaadata
- kuhu liikuda
- kuhu istuda
Heli määrab meeleolu ja aja
Ta mõjutab:
- kui kaua tahetakse jääda
- kui vabalt tahetakse vestelda
- kui rahulikult või pingeliselt keha ruumis püsib
Kui valgus ja heli ei tööta sama emotsionaalse eesmärgi nimel, muutub ruum segaseks.
Külaline ei tea päriselt, „kuidas siin olla”.
Tuummälu ehk tunne, mis jääb alles
Hospitality’s on olemas nähtus, mida on raske mõõta, aga lihtne ära tunda.
Külaline tuleb tagasi ja ütleb:
siin oli kuidagi hea olla.
Ta ei räägi konkreetselt:
- toidu ühest detailist
- seinavärvist
- ühest loost playlist’is
Ta räägib üldisest tundest.
See ongi kogemuse tuummälu.
See ei teki siis, kui üks element teeb suure wow-efekti.
See tekib siis, kui miski ei häiri, ükski kiht ei domineeri ja kõik hoiab sama joont.
Kõige levinum multisensoorne viga
Enamasti ei ole probleem halb muusika ega halb valgus eraldi.
Probleem on selles, et iga kiht disainitakse eraldi.
Arhitekt lõpetab oma töö.
Valgus lisatakse hiljem.
Muusika tuleb lõpus justkui viimane kosmeetiline puudutus.
Iga üksik osa võib olla iseenesest hea.
Aga tervik ei hakka hingama.
Kogemus ei liitu.
Millised ruumid jäävad meelde
Need ruumid, kuhu tahetakse tagasi tulla, ei püüa iga hinna eest muljet avaldada.
Nad:
- ei ründa ühtki meelt üle
- ei loo järske kontraste ilma põhjuseta
- lasevad hommikul, päeval ja õhtul sujuvalt üksteiseks üle minna
- kasutavad heli terviku hoidmiseks, mitte tähelepanu võitmiseks
Sellistes ruumides ei juhi heli kogu kogemust.
Ta hoiab seda koos.
Disain mälu jaoks, mitte ainult mulje jaoks
Kui eesmärk on luua koht, mida mäletatakse hästi, ei piisa üksikute elementide poleerimisest.
Vaja on harmooniat.
Kui:
- heli toetab valgust
- valgus austab ruumi
- ruum võimaldab helil toimida
siis hakkab kogu kogemus rääkima ühes keeles.
Külaline ei pruugi seda keelt teadlikult analüüsida.
Ta lihtsalt tunneb end selles hästi.
Ja just seda ta hiljem mäletab.
Kokkuvõte
Multisensoorne kogemus tähendab, et külaline ei koge ruumi detailide kogumina.
Ta kogeb tervikut.
Kui üks kiht läheb vales suunas, kannatab kogu kogemus.
Kui kihid on kooskõlas, jääb külalisele alles tunne, mida on raske kirjeldada, kuid lihtne tagasi igatseda.